Kirjutasin oma raamatu eksperimentaalfüüsika propageerimiseks. Teooria osa füüsikas on küll suur, kuid see toetub alati katsetele ega leia tunnustust enne katselist kontrollimist. Pole mingit alust paljude füüsikute veendumusel, et teooria on praktikast olulisem ja et uue teooria väljatöötamine on tähtsam kui otsustava katse korraldamine. Sageli on sellised katsed olemuselt nii lihtsad, et hilisematel uurijatel jääb tähele panemata kogu see leidlikkus ja vaev, mida on nõudnud nende väljamõtlemine. Selle raamatu kirjutamisel püüdsin ma veel kord rõhutada niisuguste katsete suurt tähtsust ja näidata, kuidas nad on mõjutanud nüüdisaegse füüsika kujunemist.

See raamat on lühike füüsika ajalugu eksperimentaatori pilgu läbi. Ma ei seadnud endale ülesandeks kirjeldada katseid detailselt, vaid selgitada, miks need katsed minu meelest sooritati, millist mõju nad avaldasid teistele füüsika aladele ja missugused olid neis osalenud teadlaste omavahelised suhted. Tuleb alati meeles pidada, et ka suured füüsikud olid ennekõike tavalised inimesed neile omaste kirgede ja eelarvamustega, mõnikord ebaloogilised ja mõnikord koguni ebameeldivad, kuid ma ei kõhelnud seda välja toomast kohas, kus see minu arvates mõjutas füüsika arengut.

Ilmselt olen nii eksperimente valides kui ka neid kirjeldades olnud üsna subjektiivne. Ma ei leia, et peaksin end seetõttu kellegi ees õigustama: kui oleksin püüdnud lähtuda puhtobjektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt, oleks see tulnud raamatule kahjuks. Loodan, et lugeja mõistab, millistes kohtades olen andnud voli emotsioonidele ja rääkinud iseenda nimel. Pealegi, kuna olen tegevfüüsik, aga mitte füüsika ajaloolane, polnud mul võimalik täpselt viidata iga episoodi kirjeldamiseksnkasutatud allikaile. Püüdsin enamikul juhtudel kirjutada võimalikult originaalilähedaselt, kuid on ka palju mälu järgi esitatut, mis pärineb allikaist, mille taasleidmisega oli raskusi. Selle ja paljude teiste põhjuste tõttu ei tule käesolevat raamatut käsitada kui autoriteetset käsiraamatut. Viidete ja ääremärkuste puudumine peaks veenma lugejat lõplikult, et tegemist pole õpetliku traktaadiga.

H. Lipson