Tuntud inglise kirjanik Herbert Wells on kirjutanud fantastilise loo sellest, kuidas keegi kontoriametnik saatis korda imesid. Vaimselt üpris piiratud noormees omandas saatuse tahtel tähelepanuväärse võime: tarvitses tal vaid kuuldavale tuua mingi soov, kui see läks otsemaid täide. Kuid selgus, et ahvatlev anne ei toonud selle omajale ega teistelegi inimestele midagi peale ebameeldivuste. Meie jaoks on õpetlik loo lõpp.

Pärast pikaleveninud öist joomapidu otsustas kontoriametnik, kes kartis aovalges koju ilmuda, kasutada oma imetegemisvõimet öö pikendamiseks. Kuidas seda aga teha? On vaja taevatähtedel käskida seisma jääda. Ametnikul tuli sellise ebatavalise vägitüki sooritamiseks algul julgusest puudu ja kui sõber andis talle nõu peatada Kuu, silmitses ta seda tähelepanelikult ning sõnas kõheldes:

««Mulle näib, et Kuu on selleks liiga kaugel ... Kuidas Teie arvate?»
«Miks mitte proovida?» käis Maydig [nii oli sõbra nimi. – J. P.] peale. «Muidugi ta ei peatu, kuid te katkestate Maa pöörlemise. Arvan, et see ei tule kellelegi kahjuks.»
«Hm,» ütles Fotheringay [kontoriametnik. – J. Р.]. «Hüva, ma proovin. Noh ... »
Ta võttis sisse käskija poosi, sirutas käed välja ja lausus pidulikult:
«Peatu, Maa! Lakka pöörlemast!» 

Ta ei jõudnud neid sõnu veel lõpetada, kui sõbrad juba lendasid õhus kiirusega mõni tosin miili minutis.

Vaatamata kõigele jätkas Fotheringay mõtlemist. Vähem kui sekundi jooksul jõudis ta otsusele ja sõnastas endamisi järgmise soovi:

«Mis ka ei juhtuks, mina jään ellu ja terveks!»

Peab tunnistama, et soov oli väljendatud õigel ajal. Veel mõni sekund, ja ta kukkus mingile värskelt kaevatud maalapile, tema ümber aga lendasid talle vähimatki häda tegemata kivid, hoonete tükid, mitmesugused metallesemed; lendas ka üks õnnetu lehm, kes vastu maad end surnuks kukkus. Tuul puhus kohutava jõuga, ta ei saanud isegi pead tõsta, et ümber vaadata.

«Mõistmatu lugu,» hüüdis Fotheringay katkeva häälega. «Mis on juhtunud? Torm või? Vististi tegin midagi valesti.»

Vaadanud ringi, niipalju kui lubas tuul ja lehvivad pintsakuhõlmad, jätkas ta: «Näib, et taevas on kõik korras. Ka Kuu on olemas. Noh, aga kõik muu ... Kus on siis linn? Kus majad ja tänavad? Kust tuli see tuul? Ma ei käskinud ju tuulel puhuda!»

Fotheringay katsus püsti tõusta, kuid see osutus täiesti võimatuks ja seepärast hakkas ta neljakäpuli edasi liikuma, hoides kinni kividest ja maapinna konarustest. Minna polnud, muide, mitte kuhugi, sest niipalju kui roomav imetegija tuulega üle pea paisatud pintsakusabade vahelt nägi, pakkus kõik ümberringi pilti täielikust hävingust.

«Miski on maailmas tõsiselt rikki läinud,» mõtles ta, «aga mis nimelt, ei tea.»

Tõepoolest oli miski rikki läinud. Polnud näha ei maju, puid ega ] mitte mingeid elavaid olendeid – mitte midagi. Läbi tolmutormi 7 paistsid ähmaselt ta ümber ainult vormitud varemed ja mitmesugused rusud.

Kogu selle kaose süüdlane ei saanud muidugi aru, milles asi. Ometi oli seletus väga lihtne. Peatanud äkitselt Maa pöörlemise, ei mõelnud Fotheringay üldse inertsist, aga just inerts pidi pöörlemise järsul lakkamisel pühkima Maa pinnalt vältimatult minema kõik, mis seal leidus. Seepärast lendaski kõik, mis polnud vahetult seotud Maaga – majad, inimesed, puud, loomad – maapinna puutujat mööda püssikuuli kiirusel minema. Pärast aga kukkusid nad jälle maha ja purunesid.

Fotheringay taipas, et tema ime polnud kuigi hästi õnnestunud. Seepärast valdaski teda sügav tülgastus igasugus te imede vastu ja ta andis endale sõna, et ei tee edaspidi enam ühtegi imet. Kõigepealt oli vaja korda ajada juba tehtud pahandused, need polnud aga sugugi väikesed. Torm märatses, tolmupilved katsid Kuu ja eemalt oli kuulda läheneva vee kohinat; Fotheringay nägi välgu valgel tervet veeseina, mis kohutava kiirusega lähenes kohale, kus ta lamas. Fotheringay muutus otsustavaks.

«Jää seisma!» hüüdis ta vee poole pöördudes. «Mitte sammugi edasi!»

Seejärel kordas ta sama käsklust kõuele, välgule ja tuulele. Kõik jäi vaikseks. Fotheringay kükitas ja vajus mõttesse.

«Et ma ainult jälle mingit segadus t ei tekitaks!» mõtles ta ja sõnas seejärel: «Esiteks, kui läheb täide kõik, mida ma praegu käsin, siis kadugu mu võime teha imesid ja saagu minust samasugune harilik inimene nagu on teised. Imesid ei ole vaja. See on liiga ohtlik mäng. Teiseks, olgu kõik nii nagu enne: sama linn, samad inimesed, samad majad ja ka ma ise samasugune, nagu olin varem.»»