Teame hästi, et tegelikkuses ei toimu aatomitega midagi niisugust. Vastupidi, aatomid on väga püsivad moodustised. Näiteks võime aatomeid ioniseerida, mõjutades neid ultravalgusega   või tugeva elektriväljaga. Niiviisi lööme neilt elektrone välja, lõhume neid. Kuid niipea kui ioniseeritud aatom  haarab “röövitute” asemele uued elektronid, taastub ta täpselt endisena. Edasi, kaks sama elemendi aatomit on üksteisega eristamatult sarnased. Ei saa nt vahet teha maailmaruumist raudmeteoriidiga saabunud raua-aatomi ja maapealsest kaevandusest toodetud raua aatomi vahel. Element  heelium avastatigi tema spektri kaudu esmalt Päikesel (Helios - kr. k. Päike), alles siis leiti teda ka Maal. Aatomite “standardiseeritus” on ülirange.

Järeldus saab olla ainult üks: mikroosakeste maailmas, aatomimaailmas toimivad mingid uudsed seaduspärasused, mis on sootuks erinevad neist, mida tunneme makrofüüsikast, meie endiga lähedaste mõõtmetega või ka meist palju suuremate objektide maailmast. Neid seaduspärasusi tulebki meil nüüd otsima asuda. Mis võiks meile teed näidata? Kust võiksime saada aatomite kohta lisateavet, mis aitaks lahti sõlmida nende müsteeriumi?  Üheks põhiliseks infokandjaks meile on valgus. Nägemise kaudu saame teada umbes $4/5$ meie ümber toimuvast. Valgus toob meile teateid kaugest maailmaruumist, ehk siis ka aatomimaailma sügavustest. Tuleb vaid õppida neid teateid lugema.